“Kas sul sülg jookseb?”

Juhtus see mida arst ootas, mõni ei suutnud ära ootada ja mina püüdsin edasi lükata. 13.septembril tõusis mul palavik 39ni ning ees ootas hospidaliseerimine.

Tegelikult see oli lahe. Ma sai kiirabiautoga Valgast Tartusse sõita ja kusagil Rõngu kandis toimus autode vahetus. Valga kiirabi autost viidi mind tekk üle pea tõmmatuna Tartu kiirabiautosse.

Tartus ootas mind jälle tuttav palat, kust ma alles paar päeva tagasi olin lahkunud ja kust ma eile taaskord lahkusin. Seekord kümneks päevaks siis algab uus keemiaravi kuur. Siis ma kaon jälle ära.

Haiglas olles kaob aeg ruttu. Kuigi mul oli võimalus raadiot kuulata ja lehti lugeda lülitasin ma end maailmast täielikult välja.

Haiglaelu juures ajab vihale vaid see, et õed ja hooldajad on nii hoolitsevad, et isegi peadpidi kraanikausis olles pistab mõni oma pea samuti kraanikaussi ja küsib hoolitsevalt: “Kas sul sülg jookseb?”. Ja seda ei juhtunud mitte üks kord!

Niisiis kümme päeva saame koos olla kallid blogisemud.

Lilleke