Laupäev täis pisaraid!

Kuidas teil eilne päev möödus? Kindlasti mitte nii nagu minul. Mina veetsin eilse päeva pisarates. Küsite, et mis siis juhtus?

Kõigepealt vaevab mind kohutav seljavalu, mis on tingitud teadagi millest, sellest neetud vähiraisast. Seetõttu pole ma ka mitu päeva blogi täiendanud vaid olen ulgunud, sest valus on ja keha on kange. Söögiisu on kadunud ja aruvti poole ei taha vaadatagi. Ka valuvaigistitest pole sittagi kasu. Ja nagu mulle, kunagi ennustati, et ma lahkun siit ilmast samal kuupäeval, mil on mu sünnipäev tundus see laupäev eriti valulik ja vastik.

Siis hakkasin vaatama ETV uut menusaadet „Sind otsides“, kus seekord leidis Jana oma ema, kes ta lapsena hülgas. Kõigepealt tõi pisara silma Jana kiri emale: „Tere ema, ma pole saanud neid sõnu kunagi öelda kuigi olen juba täiskasvanud…“ kas pole liigutav?

No ja saate lõpp oli veelgi liigutavam. Kui ema ja tütar teineteist embasid ja ema sosistas tütrele: „Anna andeks.“ Ning paar minutit hiljem kui Jana taas emale kaela langes ja ütles: „Ema.“ Sellega saade ka lõppes ja jään huviga ja veelgi suurema taskuräti varuga ootama järgmist laupäeva.

Aga sellega polnud pisarate sadu lõppenud.

Järgmisena hakkasin vaatama teist ETV uut pisarakiskujat, milleks osutus „Riigireetur“. Esmapilgul tundub, et mida kuradit, mis pisarakiskuja saab üks siga olla? Aga oli.

Herman Simm – vallaslapsena sündinud ja siis veel ka ema poolt hüljatud ning vanaema ja tädi poolt kasvatud mees jäi elu hammasrataste vahele ka praegu kui temast sai ettur kahe riigi luuremängudes. Üks pool hülgas ta ning teine pool kasutas teda alatult ära.

Kahju hakkas vanast mehest, kellel nüüd on kaelas 21 miljoni kroonine võlg. Meenutades, kui kiiresti rahvas tõttas appi Sind otsides Urmasele teen üleskutse, et avage oma rahakoti rauad ja annetage vana mehe heaks mõned kroonid, et ta saaks oma võlast lahti. Raha võite kanda minu pangakontole, küll ma selle edasi annan :)

Kui „Riigireetur“ läbi sai pöörasin pilgud TV3 jooksnud „Titanicule“, milles oli just see koht, kus kapten Smith asub rooli juurde ning läheb koos laevaga põhja nagu ühele kaptenile kohane. See tõi mälust esile Vanaema jutustatud loo oma isast ja minu vanavanaisast, kes oli kaubalaeva kapten ning hukkus 1941.aastal Inglismaa rannikul, minnes põhja koos laevaga nagu ühele merekarule kohane ja hoolimata asjaolust, et kodus olid ootamas naine ja nelja aastane tütar.

Selline oli minu laupäev aga mida sina laupäeval tegid?

Lilleke