Käisin täna jõulushoppingul mööda Valga kauplusi. Mõtlesin, et üks vahva kink on ikka ja alati olnud raamat. Suundusime siis Valga Selveris asuva raamaturiiuli juurde, mis on meie linna ainuke „raamatupoe“ nime vääriv osakond.
Ja mis ma avastasin - ainult kokaraamatud. Mis värk on? Ei ühtegi teatmeteost, ilukirjandusteist või mõnda muud, mis vääriks ostukorvi panekut. Tükk aega hoidsin käes Merca „Meest“ ja muudkui kaalusin hinna ja sisu vahekorda aga lõpuks jätsin ka selle ostmata, sest sisu tundus selle hinna eest vähe kuigi need kohad, mis ma lugesin olid väärilised Mihkel Raua „Musta pori näkku“ raamatuga. Ma veel mõtlen, võib olla ostan „Mehe“ siiski ära.
Edasi suundusime Bauhofi, mis reklaamib end kui kogu pere kingikaubamaja. No mitte sittagi. Kõik sama kaup, mida on võimalik saada kas Novalux´ist või SuperBox´ist aga paar krooni kallimalt.
Viskasime pilgu peale ka Bauhofi palju reklaamitud 95 kroonised kuused olid küll pikkuselt parajad aga välimuselt nagu oleks tegu eelmise aasta välja visatud kuuskedega.
Vahemärkusena olgu märgitud, et õhtul toodi meile koju kuused ja nende kõrval olid Bauhofi kuused lausa kaunitarid. Aga no ega kehval ajal ei saa nuriseda, tuleb leppida ka kasina kuusekesega, mis kusagilt erametsast hämaral õhtul virutatud on :) On jah virutatud, on ütlemist vä?
Siis suundusime Knopkasse, sest oli vaja uue aasta kalender-märkmiku sisu ja ka mõni ilus piltkalender sobiks lisaks Õhtulehe kalendrile seina kaunistama. Knopkast leidsingi oma unistuse kalendri - ainult tiigripiltidega. Ma olen suur tiigrite fänn ja seega on järgmine aasta – metall tiigri aasta – nagu minu unistuste aasta.
Lõpp kokkuvõtteks võib öelda, et kaubandusvõrk on maha käinud. Ei mingeid vahvaid kingitusi. Ei Inno Tähismaa ja Liis Lassi raamatuid. Ei Susan Boyle´i CD-d.
Ja kuigi kingikott jäi nõnda õhukeseks hakkab siiski jõuluaja tunne südamesse juba tungima. Lumi on maas, kõikjal on tuledes nii aknad, majad, puud ja põõsad. Kelmikamad inimesed kannavad päkapiku mütse. Jõululaulud pole ka veel kõrvadest virtsavett välja toonud ja üldse on kõik nii tore… vahelduseks oma igapäevastele mõtetele oma haigusest.
Jõuluaeg toob Lillekeses ka luuleanni esile ja Jõuluvanale loen ma tänavu enda kirjutatud luuletuse, mis on inspireeritud MASU-st.
Ja mis ma avastasin - ainult kokaraamatud. Mis värk on? Ei ühtegi teatmeteost, ilukirjandusteist või mõnda muud, mis vääriks ostukorvi panekut. Tükk aega hoidsin käes Merca „Meest“ ja muudkui kaalusin hinna ja sisu vahekorda aga lõpuks jätsin ka selle ostmata, sest sisu tundus selle hinna eest vähe kuigi need kohad, mis ma lugesin olid väärilised Mihkel Raua „Musta pori näkku“ raamatuga. Ma veel mõtlen, võib olla ostan „Mehe“ siiski ära.
Edasi suundusime Bauhofi, mis reklaamib end kui kogu pere kingikaubamaja. No mitte sittagi. Kõik sama kaup, mida on võimalik saada kas Novalux´ist või SuperBox´ist aga paar krooni kallimalt.
Viskasime pilgu peale ka Bauhofi palju reklaamitud 95 kroonised kuused olid küll pikkuselt parajad aga välimuselt nagu oleks tegu eelmise aasta välja visatud kuuskedega.
Vahemärkusena olgu märgitud, et õhtul toodi meile koju kuused ja nende kõrval olid Bauhofi kuused lausa kaunitarid. Aga no ega kehval ajal ei saa nuriseda, tuleb leppida ka kasina kuusekesega, mis kusagilt erametsast hämaral õhtul virutatud on :) On jah virutatud, on ütlemist vä?
Siis suundusime Knopkasse, sest oli vaja uue aasta kalender-märkmiku sisu ja ka mõni ilus piltkalender sobiks lisaks Õhtulehe kalendrile seina kaunistama. Knopkast leidsingi oma unistuse kalendri - ainult tiigripiltidega. Ma olen suur tiigrite fänn ja seega on järgmine aasta – metall tiigri aasta – nagu minu unistuste aasta.
Lõpp kokkuvõtteks võib öelda, et kaubandusvõrk on maha käinud. Ei mingeid vahvaid kingitusi. Ei Inno Tähismaa ja Liis Lassi raamatuid. Ei Susan Boyle´i CD-d.
Ja kuigi kingikott jäi nõnda õhukeseks hakkab siiski jõuluaja tunne südamesse juba tungima. Lumi on maas, kõikjal on tuledes nii aknad, majad, puud ja põõsad. Kelmikamad inimesed kannavad päkapiku mütse. Jõululaulud pole ka veel kõrvadest virtsavett välja toonud ja üldse on kõik nii tore… vahelduseks oma igapäevastele mõtetele oma haigusest.
Jõuluaeg toob Lillekeses ka luuleanni esile ja Jõuluvanale loen ma tänavu enda kirjutatud luuletuse, mis on inspireeritud MASU-st.
MASU ei too kellelegi kasu.
Mind aga ei koti mingi MASU.
Jõuluvanalt ootan suurt kasu.
Ja kui vabandab ta end MASUga,
arvestama peab ta veritasuga.
Kas ma pole andekas?
Lilleke
Lilleke
.jpg)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar